5. Eesti aianduskonverentsil

 

Jõuan Võhmasse kolmveerand kümme. Võhma vaba aja keskuse ees on palju autosid ja majast kostab

muusikat. Täna ju 5. Eesti aianduskonverents, kas on ka kontsert samal päeval, käib mõte peast läbi.

Astun uksest sisse ja mind võtab vastu lõõtsamängija, tervitan vaikselt noogutades ja ta naeratab

noogutades vastu. Hiljem kuulen, tore lõõtsamängija on Urmas Roht, kes pakkus muusikalist rõõmu

100 aastasel lõõtsal, mis kuulus kunagi tema vanatädile ja tema esitlusest saan teada, et on olemas

rododendronid, kes ei vaja turbapeenraid vaid saavad hakkama tavalises aiamullas. Kui näed

taimepotis oleval sildil sõna INKARHO, siis sobib see taim kasvama tavalisse aiamulda, sobilik

kasvukoht tamme või männi all.

 

Algab 5. Eesti aianduskonverents. Riho Teras juhatab konverentsi sisse ning selgitab, miks viies, aga

avalikult alles esimene. Neli esimest konverentsi oli ainult ettekannete koostajatele, kes olid ka osaled.
Täna siis viies ja konverentsi kuulajaid oli kokku tulnud üle viiekümne huvilise.

Kaheteistkümne ettekandega aianduskonverents viis meid koos Kalle Kruusiga reisile kaugele Lõuna-

Aafrikasse; ühele eesti rohelisele katusele, mille rajas Ülli-Riina Sildnik, ja kes jagas meiega oma

katusaia rajamise kogemusi; uitama dekoratiivsete tüvedega puude maailma, teejuhiks Aino Mölder.

Kuulsime alpikannidest, kes taluvad meie tujukat eestimaist kliimat. Alpikannid on mind paelunud

juba põhikooli ajast kui kuulsin, et on olemas alpikannide liigid, kes sobivad kasvama meie aeda

lageda taeva alla. Riho Teras paljundab, meie kliimas kasvanud alpikannide seemnetest, neid pisikesi

võluvaid iludusi, kes panevad ka kõige suuremad mehed käpuli neid taimi imetlema. Kuulsin, mida

me peaksime teadma kui pahalased kipuvad taimi kahjustama ja mida kasutada taimekaitses,

teadmisi jagas Eneli Käger. Kultuurmustikate kasvatamise lugu, Metsa talus, jutustas Maret Roosvald.

Ka rõdule või kiviplatsile on võimalik rajada oma isiklik peenar nimega „Künaaed“, esitaja Katrin

Mäeots. Suure kivirikkude maailma rühmast Porphyrion rääkis Svetlana Polonskaja. Helle Treier

tutvustas perekonda karukell ja jagas oma kogemusi karukellade kasvatamisel ning Tõnis Tenso viis

meid kevadel õitsevate põõsaste salapärasesse ellu.
 

Aita Kaljuste avaloeng „Sõnajalagade roll inimkultuuris“ viis meid muinasjutumaailma, kus seiklesime

erinevate kultuuride uskumustes. Sõnajalad need müstilised taimed, kelle saladust saab otsida

ükskord aastas keskööl ja ebamaine ilu avaneb kuuvalguses.

 

Konverentsil oli kaks vaheaega, mis andsid võimaluse leida uusi tuttavaid ja saada rohkem teavet just

ennast huvitaval teemal. Mina sain tuttavaks Svetlanaga, kelle esitluse slaididel olnud kivirikke loodan näha oma silmaga. Olen olnud kivirikest võlutud juba pikemat.

 

Kui sinagi oled huvitaud imelisest aiamaalimast ja tegemistest Eesti aianduses, siis kohtumiseni

järgmisel aastal 6. Eesti aiakonverentsil Võhmas.

 

Hobiaednik Ulvi Kuusk