17. veebruaril toimus Võhma aiandusseltsi Kanarbik eestvedamisel teabepäev okaspuude kasvatamisest koduaias. Lektoriks oli kutsutud Eesti dendroloogiaseltsi president Aino Aaspõllu. Loeng toimus Võhma kultuurimaja suures saalis ja huvilisi oli kogunenud nii Võhmast kui kaugemalt. Aino Aaspõllu on kasvatanud okaspuid aastakümneid ning tema rikkalikke kogemusi oli rohke pildimaterjali taustal põnev kuulata. Võrreldes tänapäeva võimalusi aastakümnete taguse ajaga, siis praegu on saabunud külluse aeg. Toona kasvasid koduaedades põhiliselt torkavad kuused, mida tunti rahvasuus hõbekuuse nime all, ja sabiina kadakad. Elupuud olid eelkõige kalmistupuud, kuid nüüd on valik paisunud nii suureks, et nappide teadmistega on raske selle "õige" leidmisel. Kahju, et meil müüakse sageli Eesti kliimasse sobimatuid okaspuuvorme. Näiteks kalifornia ebaküpressi ostetakse lihtsalt ilusa välimuse järgi, kuid pärast esimest talve on pettumus suur, kui taim pole meie madalaid temperatuure üle elanud.
Kõiki Aino rikkalikke kogemusi ja näpunäiteid edastada ei jõua, aga mõned huvitavad faktid, mida ilmselt paljud ei teadnud. Huvitav oli see, et loodusest kadaka koduaeda toomisel ei pea ilmakaari jälgima, vaid tuleb istutada hõredam külg lõuna poole, siis kasvab taim tihedaks igast küljest. Lisaks soovitati kohast, kus taim looduses kasvas, kaasa võtta natuke mulda ning segada see aias istutusauku. Nii kohaneb taim aia oludega paremini. Kasvamamineku saladus peitub mullas elavates mikroorganismides (mükoriisa). Kui loodusest taimi tuua, siis peaks jälgima ka seda, et kui aias on kasvukoht päikseline, siis peaks taime tooma ka päikselisest kasvukohast.
Okapuuvormide soetamisel peaks läbi mõtlema, millise kasvukujuga ja kui suurt taime on soov saada. Analüüsimist vajab ka see, millised on aias mullastikutingimused. Kuigi tavalisel aiamullal kasvavad meil pakutavatest okaspuudest enamik, siis väga liivase ja kuiva pinnase korral on parem aeda valida okaspuid kadakate ja mändide hulgast. Samas kadakate puuduseks on oht nakatuda seenhaigustesse. Seda on võimalik vältida kui roomavate vormide alune maapind katta kas kivide või multšiga. Seenhaigusesse nakatumise põhjuseks on vähene õhu liikumine ja vanade taimeosade taime alla jätmine. Järelikult, kui kevadel okaspuude võrast vanad kuivanud okkad välja puhastada, siis peab need ka puu alt ära koristama. Siiski, tüvele poogitud kadakad haigestuvad tunduvalt harvem, kuna nad on maapinnast kõrgemal ning seetõttu õhk liigub nende võras. Kui valgusoludest rääkida, siis poolvarjulist kasvukohta vajavad jugapuud ja tsuugad. Nii päikselises kui poolvarjulises kasvukohas saavad hakkama hariliku kuuse vormid-sordid kui ka elupuud.
Kui arvestada, et okaspuud on aeglasekasvulised ja istikud väiksed, siis võib neid julgelt sobitada püsililledega. Siiski tasuks jälgida, et eriti jõulise kasvuga püsililled ei kipuks noori okaspuid lämmatama.
.jpg)
