27. jaanuaril toimus aiandusseltsi Kanarbik eestvedamisel loeng rabaaia rajamisest. Lektoriks oli kutsutud Arnold Hannust, kes on tuntud Haideaias töötamise ajast. Ilmselt pole ühtegi aednikku, kes ei teaks Arnold Hannusti aretisi, näiteks hariliku merikanni sorti ´Varretu´. Arnold Hannust oli Eestis üks esimesi, kes rajas rabaaia. Praeguseks on tal aiandusalaseid kogemusi kogunenud paarikümne aasta jooksul ning suur hulk teadmisi lubab asjahuvilistele pidada loengut mistahes taimerühmast.
Rabaaed (ehk turbaaed) on aianduse ajaloos üks uusimaid aiatüüpe. Tema tekkelugu on seotud 1950.-ndatel praktilise vajadusega tõkestada Šoti mägedes erosiooni. Turbapätside kasutamine osutus karjamaade kindlustamiseks lihtsamaks võimaluseks, kuna materjal oli koha peal olemas. Samas kui kive oli kallis ning raske mägitingimustes transportida. Nii moodustusid mäekülgedele terrassid, mis olid servatud turbapätsidega.
Kui aednikule meeldivad kanarbikulised (sugukonna Ericaceae liigid), siis on rabaaia rajamine möödapääsmatu. Erandiks on need õnnelikud, kes elavad männimetsa all. Seal pinnas looduslikult happeline – seal ongi vajalikud tingimused olemas. Enamasti on männimetsa alune pinnas liivane ja kuiv, kuid sellise pinnas just kanarbikulistele meeldibki. Siiski, enamikel juhtudel ei asu meie aiad männimetsa all ja seega tuleb aednikul ise luua kunstlik raba.
Rabaaia asukoha valikul on oluline hoiduda otsesest lõunapäikesest. Igihaljaste taimede kasvatamisel äratab varakevadine ere päike äratab taime maapealsed osad ning sunnib neid kasvama. Samas ei saa taim külmunud pinnasest vett kätte ning kuivab. Siit moraal – muretum on turbapeenar rajada suurte puude taha, mis pakuvad kaitset ereda lõunapäikese eest. Sobivamad puud, mille lähedusse turbapeenar rajada on sügava juurestikuga nagu männid või tammed. Viimased on tiheda võraga ja võib juhtuda, et rabataimedele ei jätku nende all piisavalt valgust. Tammedest tunduvalt sobimatumad puud on kased, saared, vahtrad – nende juured on maapinna lähedal ning nad võtavad rabaaia taimede eest pinnasest toidu ja niiskuse. Seega, kui rajada nende lähedusse rabaaeda, tuleb turvas isoleerida pinnasest vettpidava kilega, et sellele rajatud peenras luua rabataimedele vajalikke tingimusi.
Teine oluline moment asukoha valikul on vältida liigniiskuse tekkimist. Selleks on kasulik rajada rabaaed väikese kallakuga maapinnale. Lisaks ei maksa rabaaeda rajada kõrge põhjaveega ega üleujutuse ohuga kohta. Need olud neutraliseerivad turba.
Esimese tööna rabaaia rajamisel tuleb maapind hoolikalt puhastada pikaealistest umbrohtudest. Siis märkida maha peenra kuju ning alustada serva ladumist kas maakividest, puidust või turbapätsidest. Üldjuhul piisab rabaaia kõrguseks ainult ühe pätsi kõrgusest so 20 cm-st. Turbapätsid tuleb enne ritta ladumist veevannis niisutada ja otsad lõigata pika noaga sirgeks. Kui peenar on suuremõõduline, siis tasub pätsidest valmistatud serva paigutada astmed kas puupakkudest või suurtest kividest. Pakud tuleks paigutada peenrapinnaga tasa, aga maakive võiks paigutada pinnasest kõrgemale, mis peale funktsionaalsusele moodustades huvitava reljeefi. Freesturba soetamisel tasub jälgida, et turvas oleks võimalikult jämeda fraktsiooniga, mis tagab piisava õhustatuse ning turvas tiheneb aeglasemalt. Rabaaia rajamisel tuleks turvast kühveldada peenrasse nii, et moodustub väike küngas. Sellisel juhul on vaja rabaaeda lisada uut turvast tunduvalt hiljem. Turbasse võib segada männikoort või männimetsa alust kõdu. Nendes sisalduvad mikroorganismid loovad rabataimede kasvuks soodsad tingimused. Viimane töö enne taimede istutamist on turbapätside välimise serva faasi lõikamine. See annab peenra raamistikule pehmema ilme ja praktiline kasu seisneb selles, et kui väline serv on faasi lõigatud, tekib vihma püüdmiseks vajalik pind.
Kui peenrapiire on ühe turbapätsi kõrgune, siis pole pätse omavahel vaja siduda. Mitme pätsi kõrgusesse ladumisel tuleb pealmine päts asetada alumisele faasitud servaga tasa ja kasutada telliskivi müüri ladumise põhimõtet. Moodustub pehme joonega kena müür, mida peab kindlasti siduma. Selleks sobivad hästi bambusvaiad. Rääkides mitme pätsi kõrgusest peenrapiirdest, tasub meeles pidada, et rabataimed ei vaja oma kasvuks üle 20 cm pinnast. Seega võib peenra rajamisel kõrgema osa alla täiteks ladestada oksarisu või muid aiajäätmeid.
Viimaseks tähtsamaks tööks on taimede istutamine. Juhul kui on soov rabaaeda istutada okaspuid, siis tuleb istutusauku juurde segada mulda. Kindlasti tuleb taimed istutada juurekael turbaga tasa. Sama nõue kehtib ka rododendronite istutamisel. Rododendronid on väga tundlikud liigniiskuse suhtes ja neile mõjub hukutavalt ka pinnase läbikuivamine.
Mõne aasta möödudes on taimed suureks kasvanud ja peenrapiirded kenasti sammaldunud. Ja mis peamine – rabaaed ei vaja pidevat rohimist ja hooldust, aga pakub meile tervistavat värsket õhku ja lummavat ilu.
.jpg)
