Lillepäeva meenutades
Oodatumad üritused on kanarbikulistele kevadine lillepäev ja sügisene Võhma Juurikas. Need
üritused toovad aiahuvilised kohale üle Eesti. 13. mail toimus aiandusseltsi kevadine pidupäev, mida
pikalt ette planeeriti. Selle aasta lillepäeva teemaks oli kõrbeaed. See oli üks keeruline plaan, aga hea
tahte korral saavad ka kõige pöörasemad ideed teoks.
Näituse eelõhtul oli korraldusmeeskond kohal ja tegutsemisindu täs. Meile oli appi tulnud Tartu
botaanikaaia mägiaia perenaine Katrin Mäeots. Nii võis näituse ülespanek alata. Lugematu arv
kärutäisi liiva ja kive veeti kohale ja kõik kõrbeaia elemendid leidsid osavate käte läbi sobiva koha.
Taimed sobitusid kivide vahele ja liiva sisse justkui võluväel. Neli tundi möödus märkamatult ja valmis
ta saigi. Samal ajal käis fuajees vilgas tegevus. Tulbinäituse õnnestumine oli küll selle kevadiste
halbade ilmade tõttu suur küsimärk, aga vahetult enne üritust saabunud soojad ilmad lubasid neil
siiski õigeks ajaks õide puhkeda.
Näituse külastajad olid jahmunud: „Kuidas see on küll võimalik? Nii suured kivid ja nii palju liiva!
Kuidas need küll siia saali toodi?“ ning nad rõõmustasid koos tegijatega. Ei puudunud ka sellel aastal
taimemüüjad ja elav kauplemine käis laadaplatsil. Keskpäeval toimus kevadkontsert, kuhu jagus
kuulajaid-vaatajaid ja pealelõunal algas näitusetaimede oksjon, mis kestis oma paar tundi. Sellega
oligi lillepäev lõppenud ja algas näituse likvideerimine. No see käis küll kiiresti, tunnike tegutsemist ja
haihtunud ta oligi nagu Tiibeti mandala.
Kanarbikulised on tõestanud, et tahet meil jagub ja ideede puuduse üle kurta ei saa.
Järgmise lillepäeva ootuses, VAS Kanarbik liige Helle Treier
|
.jpg)
